Mäng viiki

Tuul vaibus ja ilm muutus rahulikumaks. Nägin ühte luigeparve endast üle lendamas ja märkasin igatsetud saart. Ma ei olnud luiki nii lähedalt näinudki. See kõik tundus nii ebareaalne, et uskusin korraks, et neid pole olemas. Pidasin isegi luikede lauglemist ja kurbi hõikeid pelgalt luuluks. Ärkasin kärgatuse peale oma ilmsi-unest.
Päike hakkas loojuma ning seda oli läbi lumepilvede veel näha. Vesi läikis ja oli kilesile, ilm vaikne. Saar hakkas aegamisi merest välja kasvama ning nägin rookatusega maju metsast, mille paekivist korstnatest suitsu tuli. Silmasin eemalt üht inimest viipamas. Ta püüdis mulle midagi öelda, kuid ma ei saanud ta sõnadest aru, kuna mootor mütsus valjusti meie vahel. Mees laulis ja tema suust välkusid hambatõngid. See mees käis ülepäeva paadiga postis, tundus nagu ta seilaks mööda möödunud aegu. Veest kasvasid välja mälestused ja mul hakkas kõhe. Tundus, nagu ei sõidaks ma merd vaid mööda teise mehe saatust.
Siis viipas mees tuletorni poole, kus plinkis signaal. Seejärel jõudsime paadiga kaldale ning meil oli vastas salk eitesid. Saabus öö, mille kannul tuli suure tuisuga lumi. Järgmine öö tuli taas suure tuisuga, kuid ma magasin rahus. Nägin unes, kuidas ma suure nüri noaga randvallilt merikapsa lehti nüsisin. Kolmanda päeva hommikul tahtsin koju minna, samuti oli öine torm läbi ja see polnud midagi alles jätnud. Kui neljas päev kätte jõudis, polnud muud teha, kui järgmist päeva oodata. Lootsin, et tuul tõuseks ja jää lõhuks või tuleks hoopiski suur külm. Lõin aega surnuks ja jalutasin nõmmel, meri oli tormiseks kiskunud. Viienda päeva pärastlõunal köitsin matkapambu turjale ja püüdsin põgeneda ning mind saatis üks külamees, keda kutsuti mereröövliks. Järsku vajusime läbi õhukese jää ja pidime peale suurt rabelemist tagasi minema. Kuuenda päeva hommikul kartsin, et olen virgunud teises ilmas. Saar ei tahtnus minust lahukuda.
Üheksandal päeval lasi saar mind lõpuks minema. Ma roomasin üle jää pika lauaga, mille peal ma end libistasin. Mulle meenusid luiged, kelle lennule mu olek oli vastupidine. Olin väga väsinud ja tahtsin puhata, kuid siiski tajusin ma endast üht ülendust. Ma tõusin nagu iseenda kohale ja nägin tervet oma käidud rada. Nägin oma naeruväärset kuju, kes oli ennast täis, ahne ja upsakas. Nüüd sain ballastist vabaks. Olin jälle oma keskkonnaga kooskõlas.
Surmväsinuna pakkusin ma loodusele viiki. Jõudsin tagasi, kuid see polnud kerge. Ma tahtsin palju näha, kuid nägin ainult iseennast. Olin õnnelik, et minu ränd polnud nagu luigelend.