Juba päris pisikesest peale on mul olnud oma salasoov. Tahtsin saada loomapidalaks ning koguda kokku väga palju erinevaid lemmikloomi. Käisin oma meeleheitlikute soovidele juba emale ja isale pinda, kuid ikka ei suvatsenud nad mulle ühtegi muretseda.
Pidevalt palusin ma vanemaid, et nad mulle lemmiklooma muretseksid, kui siiani polnud nad seda veel teinud. "Palun, palun teid, ostke mulle mõni lemmikloom", küsisin ma pidevalt. Ema ja isa vastasid mulle vaid: "Sa oled liiga väike veel". Lisaks sellele muutusid mu nõudmised aina suuremaks. Hiirest sai ajapikku jänes. Veidikese aja pärast tahtsin juba jänese asemel kassi, seejärel koera ning lõpuks tahtsin meeletult endale hobust saada. Mitte ainult ühte hobust, vaid kujutasin ette, et elan maal ning mul on vähemalt kakskümmend hobust.Võibolla oli mulle eeskujuks minu sugulane, kellel oli kodus väga palju loomi. Alustades hiirte-rottidega ja lõpetades koertega.
Lähenes minu kuues sünnipäev, kuid mul polnud kindlat soovi. Olen alati andnud vanematele vaba valiku kingituse osas. Tavaliselt kingiti mulle kilode viisi mandariine.
Oli sünnipäeva hommik ja ärkasin selle peale, kui ema ja isa mulle sünnipäevalaulu laulsid. See tundus väga õõvastav, kuna mu ema ei pea viisi, kuid minu isa meeletult hea lauluhääl korvas kõik kahjud ja päev hakkas toredalt. Nagu alati, oli suuremaks osaks mu kingitusest mandariinid, kuid selle suure üllatusega venitati kaua. Kui külalised saabusid, kutsuti mind teise tuppa. Seal seisis mu tädi kes pistis oma käe põue ja tõmbas sealt välja... väikse kassipoja...
Ma ei tea miks, kuid pisarad kiskusid vägisi silma, süda peksles kiiresti ning ma jooksin kiiresti oma tuppa ja lukustasin ukse. Kassipoeg? Ma poleks iialgi oodanud sellist kingitust. Kuigi see oli mu südamesoov, ei olnud ma üldse õnnelik. Küllap seepärast, et mul ei olnud varem ühtegi lemmiklooma olnud ning ma ei suutnud leppida sellega, et ka kellegi teise elu on nüüd minu vastutusel.
Pidevalt palusin ma vanemaid, et nad mulle lemmiklooma muretseksid, kui siiani polnud nad seda veel teinud. "Palun, palun teid, ostke mulle mõni lemmikloom", küsisin ma pidevalt. Ema ja isa vastasid mulle vaid: "Sa oled liiga väike veel". Lisaks sellele muutusid mu nõudmised aina suuremaks. Hiirest sai ajapikku jänes. Veidikese aja pärast tahtsin juba jänese asemel kassi, seejärel koera ning lõpuks tahtsin meeletult endale hobust saada. Mitte ainult ühte hobust, vaid kujutasin ette, et elan maal ning mul on vähemalt kakskümmend hobust.Võibolla oli mulle eeskujuks minu sugulane, kellel oli kodus väga palju loomi. Alustades hiirte-rottidega ja lõpetades koertega.
Lähenes minu kuues sünnipäev, kuid mul polnud kindlat soovi. Olen alati andnud vanematele vaba valiku kingituse osas. Tavaliselt kingiti mulle kilode viisi mandariine.
Oli sünnipäeva hommik ja ärkasin selle peale, kui ema ja isa mulle sünnipäevalaulu laulsid. See tundus väga õõvastav, kuna mu ema ei pea viisi, kuid minu isa meeletult hea lauluhääl korvas kõik kahjud ja päev hakkas toredalt. Nagu alati, oli suuremaks osaks mu kingitusest mandariinid, kuid selle suure üllatusega venitati kaua. Kui külalised saabusid, kutsuti mind teise tuppa. Seal seisis mu tädi kes pistis oma käe põue ja tõmbas sealt välja... väikse kassipoja...
Ma ei tea miks, kuid pisarad kiskusid vägisi silma, süda peksles kiiresti ning ma jooksin kiiresti oma tuppa ja lukustasin ukse. Kassipoeg? Ma poleks iialgi oodanud sellist kingitust. Kuigi see oli mu südamesoov, ei olnud ma üldse õnnelik. Küllap seepärast, et mul ei olnud varem ühtegi lemmiklooma olnud ning ma ei suutnud leppida sellega, et ka kellegi teise elu on nüüd minu vastutusel.
